Järva-Jaani loodus

28.04.14
Järva–Jaanis kaovad maasse nii järved kui tõllad
 
Sajandivanused maateaduse õpikud nimetavad Järva–Jaani ümbrust Järvamaa kõige kuivemaks ja kõrgemaks osaks: polevat siin ühtegi järve, vaid väiksed ojad ja allikad olla selle maakoha ainsad veed ja värskendajad.
Praegu laiutab Järva–Jaani aleviku servas nii kohalike kui läbisõitjate rõõmuks uhke tehisjärv. Kuid see pole siinse valla ainus veesilm. Hulga põnevamad on ümbruskonnas – Jalgsemal ja Paisteväljal – kevadpäikse kiirtes sillerdavad veelaamad. Nood arvukatest lauk– ja rabahanedest, aulidest, sinikaelpartidest, naeru– ja hõbekajakatest kihavad ja kajavad veeväljad on tavaliselt suve keskpaigaks kui õhku haihtunud.
Kui aga uus tärkamisaeg saabub ja Jalgsema lepistikud ning toomingavõsad rästaste ja metsvintide laulust jällegi kajavad, läheb vesi mõnikord siin maapõues nii keema, et paari päevaga vahutab maa seest välja mitme hektari suurune järv.
 
 
Vete tuleku ja mineku saladus peitub siinses pinnamoes: Jalgsema ja Paistevälja külade vahel paikneb pikliku suletud karstinõgu, mis kevadeti ja suurvete ajal täituvad veega ja moodustavad madalaveelisi järvistuid, kesksuveks enamasti sealt vesi aga kaob.
Üks lub­ja­ki­vi­rik­ka­maid kan­te on Jär­va–Jaa­ni vald Järvamaal kindlasti. Mul­la­põues pei­tu­vad la­de­med ula­tu­vad mõ­nes­ki ko­has üs­na maa­pin­na­ni. Nii võib kevadvete imelist vaatemängu imetleda veel Kuksema karstihäilus, Karinu väljadel. Seal on suu­re­ma­te ja väik­se­ma­te kars­ti­auku­de poo­lest eri­ti rikas Järsi met­sa serv. Suu­rim ku­ri­su­test on Suu­re Jü­ri auk, auku ümb­rit­se­vat ala kut­su­vad ko­ha­li­kud aga Liuskiks. Sel­les um­bes ki­lo­meet­ri­pik­ku­ses ja sa­ja meet­ri laiu­ses orus ol­la samuti en­ne­muis­te järv laiu­ta­nud.
Rahvasuus liigub tolle järv–heinamaa kohta aga lugu, et ennemuiste olevat siit tee läinud, teel ka sild leidunud, mida vanapagana sillaks hüütud, sest Vana–Kaval olla ise sealt sisse ja välja käinud. Suure Jüri auk saanud ni­me jällegi Karinu mõi­sa kut­sa­ri, suurt kas­vu Jü­ri jär­gi. Sest siis, kui Jü­ri to­re­da seitsmehobusetõllaga Karinult Võhmutale ki­hu­ta­nud, va­ju­nud tõld ho­bus­te ja tõl­las is­tu­nud mõisapreili­de­ga äkit­si maa al­la. Vaid ve­si mü­hi­se­nud ja ko­hi­se­nud üm­ber­rin­gi.
 
 
*Karinul leidub arvukalt ohvrikive. Neist uhkeimal, Orjakivil, on loetud kokku 56 kausjat kultuselohku.
*Kuksemal elab arvukalt kuklasi, nende asurkond on loodushuviliste tarvis ka kaardistatud.
* Ke­va­di­ti pea­tu­vad Järva–Jaani ümbruse väl­ja­del ja vee­sil­ma­del tu­han­de­pea­li­sed lin­nu­par­ved, korraga võib loet­le­da ku­ni mi­tut­küm­mend vee­lin­nu­lii­ki.
*Aleviku ümbruses kasvab ligi kümme eri liiki käpalisi.
*Karinu paemurdu hakati kasutama ammu enne Esimest maailmasõda. Siinne rõngaspaas on tekkinud valdavalt üheainsa käsijalgsete liigi Borealis borealis esindajate kodadest.
 
Toimetaja: ILME KUKK